hommikune stand-up

December 31, 2016

 

Ühel vihmasel hommikul Gili Airi saarel saime täpselt teada milline on õige island vibe. Ööbime siin Star Bar & Bungalows (would not recommend) ja staff ei väsi üllatamast. Sellest kui sassis on tuba ja kuidas töötajad ise elavad ei hakka ma rääkima, küll aga kirjutan tsirkusest, mis on siinne hommikusöök. 

Kuna hommikul läks meil emaga mõlemal varakult uni ära, siis läksime istusime bangalo ees ja chillisime niisama. Hommiksöök pidi algama kella seitsmest, kuid kuna teised veel magasid, siis me ei kiirustanud. Kell seitse ei paistnud kuskil veel ühtegi töötajat - täielik vaikus. Veidi peale seitset saabub üks neiu, vaatab baaris, restoranis ja köögis ringi ning läheb siis tagasi. Umbes minuti pärast ta naaseb kaasas unine noormees, kes ka siin töötab. Vaikselt lükatakse asi käima, neiu käib veel paar korda ära ning naaseb alati mõne unise kutiga. Kutid ise näevad täpselt samasugused välja nagu eelmisel õhtul ehk võib eeldada, et vennad lihtsalt vajusid mingi hetk öösel voodisse ja nüüd peksti nad sealt üles. Enne meid käivad juba mõned külalised hommikust  söömas ja kõik nagu toimib. 

Kui terve pere lõpuks ärganud on läheme ka sööma. Valime mere ääres mõnusa laua ja istume maha. Peagi saabub üks kuttidest ja viskab lauale menüüd. Nagu siin riigis vist kombeks on siis on iga töö jaoks erinev mats - kes toob menüü, kes võtab tellimuse, kes toob toidud ja nii edasi. Mõne aja pärast tulebki siis teine kutt tellimust võtma. Paberit tal kaasas pole ja tundub, et inglise keel on ka natuke vigane, aga võtab tellimuse ära ja tundub, et kõik on hästi. Jääme siis rahulikult toite ja jooke ootama, sest kiiret pole kuskile. 

Now this is when the fun begins. Mõne aja pärast tuleb kolmas kutt ja toob meile kaks puuviljasalatit (tellisime neli). Läheb tagasi baari juurde, kus nad kõik koos midagi arutavad ning peagi naaseb, et uuesti tellimus võtta. Kordame siis kõik üle üritame täpselt kõik asjad ära seletada, võttes arvesse, et kohalikud eriti hästi inglise keelt ei räägi. Tundub, et asjad sujuvad. Varsti tuuakse meile teed ja kohvid. Õele ja vennale olime tellinud arbuusi- ja apelsinimahla. Apelsinimahl saabub ka peagi, aga arbuusimahlast pole haisugi. Teades, et siin on teeninduskultuur selline nagu ta on, ei tee me sellest suurt numbrit ja ootame edasi. Vahepeal tuuakse lauda toidud. Mina olin tellinud röstsaia ja puuviljasalati, lauda jõudis sel hetkel ainult röstsai. Sai oli neil kohapeal küpsetatud, aga oli kohutavalt kuiv ja maitses nagu liiv, jäin ootama puuviljasalatit. Mahlade tellimisest oli möödas juba pikk aeg, kui lõpuks baaris arbuus üldse välja võeti. Muidugi nosisid kõik töötajad baaris enne seda ise süüa, kui sellest mahla hakati tegema. 

Kui mahl lauda jõudis käis kutt veel tellimust täpsustamas ja tõi vennale pannkoogid. Varsti hakkas lauda saabuma toite, mille olime tellinud, aga juba kätte saanud ja ära söönud. Seletame siis ja näitame neile, et meil on need olemas ja söödud. Kutt käib toitudega lauast lauda ja pakub kõigile, keegi ei tunnista omaks. Läheb sellega tagasi kööki. Mõni hetk hiljem tuleb selle sama kandikuga köögist välja teine vana, kes käib samamoodi kõik lauad läbi. Meie laud juba naerab päris kõva häälega selle asja üle. Kogu selle jama peale on köögist väljunud neiu, kes arvatavasti need söögid on teinud ja vaatab küsiva pilguga restorani poole. Ka tema teeb uuesti sama toiduga restoranile ringi peale. 

Samal ajal kui kogu see tsirkus meie ümber toimub ootame me vennaga endiselt oma salateid. Ütlesime ka teenindajale, et me pole neid veel saanud. Kõik meie ümber saavad toite kätte, aga puuviljasalatit pole kuskil. Isa on vahepeal kohvi ära joonud ja palub uue. Kutt lubab uue tuua ja läheb istub siis baari äärde maha. Kõik teenindajad istuvadki baari ümber ja vahivad tühja pilguga ringi. Möödub päris mitu minutit, me ikka ootame. Keegi pole pahane, olukord on lihtsalt tobe. Lõpuks saab isa ühe teenindaja tähelepanu ning palub uuesti kohvi juurde. Seekord saabub kohv juba minuti jooksul. Vennal hakkab igav ja ta läheb tagasi bangalo ette telefoni näppima.

Me ema ja isaga ikka istume seal räägime juttu ja ootame. Puuviljasalatit me ei saanudki, aga see eest kõndis meist mööda vana naine, kes müüs puuvilju ja ostsime tema käest suure hunniku rambutane (yummmmmm). 

Aga kuidas siis sellist olukorda selgitada? See saar on nii pisike, et siin ei ole ei korralikke teid, ei autosid, ei politseid. Hoolimata Indoneesia väga rangetest narkoseadustest müüakse siin saarel paljudes kohtades magic mushroome. 

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon