Mount Batur

January 4, 2017

päikesetõus Mount Baturil

 

 Neljapäeva öösel tegime midagi meie pere jaoks täiesti hullumeelset. Ärkasime kell 1 öösel, et istuda autosse ja asuda teele Bali kõrguselt teise mäe, Mount Baturi, jalamile. Sõit Amedist Baturi võttis aega umbes kaks tundi. Esmakordelt nägin ma Bali tänavaid täiesti inimtühjana, ringi kolasid ainult koerad - if there's an heaven, I hope this is it. 

Minu enda õnneks oli kohale jõudes täiesti pime, seega mul polnud aimugi millesse ma ennast seganud olen. Mäge ennast ei olnud ma kunagi varem näinud, ega näinud ka praegu. Giid jagas kõigile taskulambid ja veidi enne kella poolt nelja hakkasimegi mäkke ronima. Alguses oli tee mõnusalt lai ja lauge, tundus, et kõik ongi lust ja lillepidu. Mõne aja pärast möödusime peatuspaigast, kus terve hulk inimesi istus ja puhkas. Ma ei oska ette ka kujutada, kui raske see tee võis olla nende jaoks, kes juba siis puhata tahtsid. Mida kaugemale edasi me läksime, seda kitsamaks ja ebatasasemaks tee muutus. Kuna pimedas nägime ainult tänu taskulampidele, siis tundus tee veelgi kitsam (nagu selgus hommikul alla minnes, siis polnud enamus tee üldsegi nii kitsas). 

hommikul mäejalamil

 

Mida kõrgemale jõudsime, seda raskemaks teekond ka muutus (loogiline, kas pole?). Kõik hakkasid väsima ja minu ebasportlikkus andis kõvasti tunda. Kui jõudsime mäel esimesse väikese putkaga punkti olime kõik üleni higised ja üleriided eemaldatud. Jalamil olnud lõdisemine oli kadunud. Kuid kuna seal oli juba põhiliselt lage maa, tõmbas tuul kõvasti ja pidime peatusteks endale siiski riided uuesti selga panema. Ema oli varasemalt juba niikuinii haige, seega temal oli kõige raskem. Kõrgemal asendus mullane tee kivide ja mingisuguse vulkaanilise tolmuga, mis olid mõlemad libedad ja tegid ronimise raskeks. 

vulkaani kustunud kraater

 

Peagi jõudsime mäe esimesse punkti. Giid ütles lohutavalt, et tipuni on veel jäänud umbes pool tundi. Tol hetkel tundus see nagu terve igavik, sest tippu jõudnute taskulambid tundusid nii lähedal olevat. Mäe all laiuvale Baturi järvele oli imeline vaade, ümber järve särasid tuled, mis peegeldusid järve pinnalt. Giid näitas meile all jooksvat tulede ketti - inimesed, kes on alles alustanud mäkketõusu. Mulle meenutas see pigem nagu päkapikke muinasjutust, kes oma tulede valguses kaevandusse tööle lähevad. Kuna ema oli haige ja väike õde juba väsinud, otustasid nemad jääda esimesse punkti. Mina, isa ja vend jätkasime vapralt teekonda. Viimane teeots oli tohutult järsk ja väsitav. Samas oli tipust juba valgus paista ja see tundus nii lähedal. 

 vennaga päikesetõusu ootamas

 

Lõpuks jõudsimegi üles. Giid otsis meile päikesetõusu vaatamiseks hea koha ning läks hommikusööki valmistama. Päikesetõusuni oli umbes pool tundi aega. Mu elu kõige pikemad pool tundi. Nahk on märg, seljas ainult õhuke pusa (sest kes ikka pakib Balile paksud riided kaasa) ja tuul tõmbab lihtsalt kerest läbi. Selgus, et üleval saab osta ka teed või kohvi, aga raha olime jätnud ema juurde. Seega ega muud ei jäänudki üle, kui lihtsalt istuda ja oodata. Hommikusöögiks pakuti keedumuna (it's a no from me), banaani ja võileivagrillis tehtud saia banaaniga (üllatavalt hea). Isegi banaanid olid köögist tulles soojad, seega jah, ma sain 1717m kõrgusel sooja ei millestki muust kui banaanist. 

päikesetõus 

 

Ja lõpuks hakkas päike ennast ilmutama ning koos temaga tuli ka soojus. Ning sel hetkel tasus kogu see vaev ennast ära, kõik oli hästi. Maailm tundus hiiglaslik ja mina ise tibatilluke. Aga koos valgusega tekkis uus probleem: how the fuck ma siit mäest nüüd alla saan. Allaminek oli küll kiirem, aga oluliselt keerulisem kui ülestulek. Tipust esimesse punkti laskudes sain isegi peod veriseks. Seega kuldsest kolmikust: veri, higi ja pisarad jäid puudu vaid pisarad. Esimeses punktis otsisime üles ema ja õe ning avastasime, et seal elavad ahvid. Ehk siis - you guessed it - photoshoot ahvidega. Vaatasime üle ka vulkaanikraatri, mis viimati oli aktiivne aastal 2000. Giid rääkis, et kuni tänaseni toovad kohalikud jumalatele ohverdamiseks loomi (rip).

paremale jääv must ala on kuivanud laava 1968.aasta vulkaanipurskest 

 

Allaminek oli kohati keeruline, kuid läks kähku. Algul oli jalgadel allapoole kõndimisega keeruline harjuda, aga miski polnud raskem kui järgmine hommik üldse kõndida. All in all, olen uhke, et selle asja ära tegin, aga pigem ei kordaks. 

 

 

Tegin mäel olles päikesetõusust timelapse'i:

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon