Bali vanim küla

January 10, 2017

 

See kas Trunyani (also known as Terunyan) külake Baturi järve juures on tõesti Bali vanim ei ole tegelikult kindel, kuid üks vanimatest ta siiski on (lol valetasin teile pealkirjas). Tänaseni elab seal Bali põlisrahvas, keda tuntakse kui Bali Agat. Kohalikud elavad väga lihtsat elu, elekter jõudis nendeni vaid mõned aastad tagasi. Külakese panoraamil paistavad lihtsad väikesed majad - kõik peale ühe. Kuigi külake on turismist üsna puutumata, on üks kohalik noormees turismi olulisusest aru saanud ning endast kohaliku rahabossi teinud. Kõikide väikeste logudike vahel otse järve kaldale on ehitatud justkui loss, mis sinna absoluutselt ei sobi. Noormees patseerib järvekaldal päikeseprillides nina püsti ringi ja ootab turiste, et neile tuure orgunnida ja endale vahelt kasu lõigata. Kuna kohalikud inglise keelt eriti ei räägi, siis ega turistil muud üle jäägi kui temalt abi saada.

 sellise paadiga sõidutasid kohalikud meid surnuaiani ja tagasi

 

Ega me kohalikega rohkem väga suhelda ei saanudki. Paar vanemat prouat käisid meie juures kerjamas, mille eest meid ka varem hoiatatud oli (valge inimene on siinmaal kõndiv rahakott) ning kohalikud mehed, kes meid surnuaeda sõidutasid ei osanud eriti inglise keelt. Aga mis surnuaiast ma räägin? Balil ju kremeeritakse surnud. Mitte selles külas.

sissepääs surnuaeda 

 

Trunyani küla ongi eelkõige tundud oma erilise surnuaia poolest. Nimelt, siis ei maeta inimesi maa sisse, vaid jäetakse nad maa peale kõdunema. Story goes, et küla lähistel kasvas puu, mille lõhn oli nii magus, et kohalikud kartsid, et keegi tuleb ja varastab neilt puu ära. Lahendus - jätta surnud maa peale kõdunema, et see hais mataks enda alla puu meeldiva lõhna. See sama puu kasvab seal tänaseni, ning pisike surnuaed jääb täpselt tema alla.

bambusest tehtud puuride all puhkavad surnud 

 

Maapealsesse surnuaeda maetakse vaid need, kes on oma maapealse teekonna rahus lõpetanud. Kohalike jaoks tähendab see seda, et ollakse abielus ning surrakse loomulikku surma. Need, kes neile kriteeriumitele ei vasta, maetakse teise surnuaeda. Selles surnuaias on surnutele ehitatud 11 bambusest puuri. Kui kõik puurid täis on, aga on veel keegi vaja matta, siis eemaldatakse puurist kõige kauem seal olnud inimene. Puuride kõrval on suur prügimäe taoline hunnik, kuhu lükatakse luud ning surnuga kaasapandud esemed. Pealuud laotakse eraldi müürile ritta.

 

Kuna ma olen üsnagi nõrganärviline, siis puuridele väga lähedale ei kippunud. Nägin kaugelt vaid ühte kõdunevat säärt, millest mulle täiesti piisas. Kui uus surnu sinna puhkama pannakse, kaetakse tekiga vaid ta keha, pea jääb välja. Kes tahab, siis leiab netist küll ja veel pilte kõdunevatest peadest. 

 

All in all, kes otsib Balilt midagi teistsugust, kui lihtsalt rannapuhkus, siis on kindlasti huvitav käik. Surnuaed ise on väga väike ja mitte eriti hästi hooldatud. Minu jaoks oli kõige huvitavam osa vast paadisõit külast surnuaeda ja tagasi. Kuigi ma üldiselt vihkan seda kui pretentious on sõna "autentne", siis just seda see sõit oli. Kohalik rahaboss küsis meilt kogu jutu eest 700 tuhat ruupiat, mis on meie rahas umbes 50€. Selle summa sisse jäi paadisõit, piletid (kas seal on piletid??) ning annetus külale (prolly oli lossi uut vannituba vaja). Ema ja õde meiega kaasa ei tulnud, istusid koos autojuhiga kohvikus. Väidetavalt oli terve küla ükshaaval valgeid inimesi piilumas käinud.

 

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon