õhtune stand-up

January 8, 2017

 

Ma luban, see on nüüd viimane lugu Gili Airi saarelt. Kui me mõtlesime, et hommikune stand-up oli juba natuke wild, siis õhtuseks polnud me kaugeltki valmis...

Meie viimane õhtu Gili Airil, jalutame rahulikult bangalost sadama poole, et leida õhtusöögiks sobiv koht. Siin oldud päevade jooksul, olid paljud kohad juba läbi käidud ning lõpuks otsustasime sööma jääda Raja Bar & Retsauranti.

Tutvume restorani ees veel rahulikult menüüga, sest kõik meie pere lapsed on erinevatel põhjustel toidu osas väga valivad. Hetke pärast saabub meie juurde ka üks teenindajatest. Kohe on aru saada, et ega ta ka kaine pole, aga noh, selline on elu Gilidel. Noormees teeb meie kõigiga tutvust, ning arvab (as always), et me soomlased. Pärast tema pikka edvistamist saame lõpuks maha istuda. Istume viiekesi maha kuuekohalise laua taha ning hakkame menüüsid vaatama. Noormehe klaasistunud pilk, jälgib meid terve aja. On aru saada, et tal on kergelt ebamugav, aga ära ta ka ei lähe, vahib ja niheleb. Meil kah naljakas, las ta siis olla. Ja sedasi me seal siis istume, üritame menüüst samal midagi välja valida, samal ajal kui teenindaja meile kuklasse hingab. 

Mõne aja pärast küsib ta, kas oleme valmis, vastame, et vajame veel aega. Selle peale läheb ta lõpuks minema, kuid mitte kauaks. Varsti veab ta oma keedetud makaroni meenutava keha taas kohale, seekord istub lauas oleva vaba koha taha ja jääb meid jälle passima. Seda on märganud ka teised teenindajad, midagi nad omavahel seal kohalikus keeles hõiklevad. Ei saagi aru, kas kurjalt või naljaga. Meie teenindaja ainult itsitab ja karjub teisele "one Bintang please!". Teeme siis oma tellimuse ära, noormees kirjutab hoolikalt kõik üles ning kui tellimus tehtud jääb veel mõneks hetkeks ennast lauda koguma (justkui oleks unustanud, mis ta nüüd tegema peab). Peagi ta õnneks tõuseb ja läheb tellimust sisse viima. 

Vaikselt hakkavad meieni saabuma joogid, millest osa toob meile teine teenindaja. Tundub nagu tal oleks teise käitumise pärast piinlik - terve õhtu jooksul on näha neid omavahel jagelemas. Mõneks ajaks tundub, et olemegi üldse endale teise teenindaja saanud, ning kõik justkui sujub. Kui saabuvad toidud oleme kõik elevil, kahjuks asjata. Kuigi koht näeb väga kena ja viiskas välja, siis toit on täiesti kohutav. Proovisime nii kohalikke kui ka läänepäraseid toite, kuid kõik valmistas pettumust. 

Lõpetame söömise üsna kiirelt, ning palume esimeselt teenindajalt arvet. Noormees keksleb leti juurde ning hakkab arvet koostama (siin tehakse enamikes kohtades arved käsitsi). On näha, et see ülesanne valmistab talle raskusi. Küll jutustab ta teistega, küll vaatab telekat, küll vahib niisama ringi. Tükk aega hiljem seab ta lõpuks sammud meie laua poole. Mõni meeter enne laua juurde jõudmist lajatab ta arve endale otsaette kinni ning laua juurde jõudes rebib selle sealt lahti ning viskab lauale. Ise sätib ennast taas vabale kohale istuma. Vaatame arve üle, otsime vajaliku koguse raha ning ulatame mõlemad talle. Arvelt summa leidmine ja rahatähtede lugemine valmistab talle ilmselgelt raskusi. Kui ta lõpuks ülesandega hakkama saab teatab tähtsalt "KIITOS". Tuletame talle taas meelde, et oleme eestlased, mis peale soovib ta selgeks õppida sõna "aitäh". See osutub nii raskeks ülesandeks, et korduvalt viskab ta pea taha ja laseb sellel siis nagu bobblehead nukul edasi-tagasi käia. Ajame ennast siis toolidelt püsti, vaevaliselt saab ka teenindaja end üles. Noormees surub meil kõigil veelkord kätt ning tänab meid ja sellega ongi järjekordne näide kohalikust teeninduskultuurist lõppenud. 

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon