to hell and back to Bali

April 7, 2017

Kui 300 aastat hiljem Gililt Balile ikka ühtegi speedboati ei läinud tegin ma otsuse - tuleb ette võtta üheksa tunnine teekond läbi Lomboki. Little did I know, et ees on ootamas üks täiesti põrgulik päev. 

Päev algab sellega, et koperdan hommikul vara hotellist sadamasse ja jään oma paati ootama. Inimesi on palju, ega keegi täpselt ei tea kuhu minna tuleb. Kohalikud onud jooksevad ringi ja üritavad piletite järgi inimesi paatidesse jagada. Nagu ikka Aasias kombeks sain ma oma paadile alles 40 minutit peale õiget väljumisaega. Paat loksub, mul, as always, on kohutavalt halb olla. Õnneks varsti jõuame juba Lombokile.

This is where shit gets messy. Inimeste kotid lähevad kaduma, sest kohalikud viivad need "bussile". Kõik juhatatakse suurele platsile busse ootama, et minna järgmisesse sadamasse praamile. Inimesed vaidlevad, taidlevad, mõni karjub. As always ei puudu ka grupp vene turiste, kes nagu kord ja kohus on hoolimata varasest kellaajast sigalakku täis. Kirsiks tordile oli muidugi see, kui venelased bussi peale pandi ja üks neist ennast aknast välja upidades kõigile karjus "RUSSIAN TOURISTS, BITCH!".

Kuigi bussi tuleb oodata kaua, olen õnnelik, et vähemalt venelastega ühes bussis olema ei pidanud. Lõpuks jõuab kätte minu kord bussile minna. Enne bussi peale saamist korjatakse kõigilt ära piletid lubadusega, et praamil jagatakse uued kätte. Vaidle palju tahad, selline kord on ja kui ei sobi jääd maha. Kui lõpuks kõik olukorraga lepivad saame liikuma. Bussisõit võtab aega umbes ühe uinaku jagu.

Järgmine sadam. Muidugi pannakse meid maha täpselt poodide ja söögikohtade ette ja sinna meid ka jäetakse. Keegi ei tea kuhu minna või mida teha. Küsimuse peale, millal praam väljub vastatakse: "soon-soon". Hiljem muidugi selgub, et "soon" tähendab siinmaal tunnikest ja pealegi. Selle tunni sees üritatakse meile pähe määrida kõikvõimalikke asju. Taas tuleb meie juurde üks meesterahvas karastusjookidega, kui ta lahkub lausub üks noormees, kellega koos bussil olin: "this is our busdriver". Tõeline Hunt Kriimsilm.

Ja siis järskub jookseb meie juurde üks kohalik vana karjudes "QUICK-QUICK ON THE BOAT!". Kõik haaravad oma asjad ja panevad praami poole ajama. Võiks arvata, et praamile jõudes saab hing rahu. Oi-ei. Kõik kohalikud, kes varem sadamas üritasid jooke, sööke, t-särke ja mida kõike muud müüa on nüüd praamil. Ja see kohe-kohe väljuv praam ei välju sadamast veel nii pea. 

Lõpuks praam ikkagi väljub ja ma mõtlen rahuga, et kuigi see võtab mitu tundi aega on see veel eelviimane samm enne Ubudisse jõudmist.

Silly me, kes ma arvasin, et suur praam äkki väga ei kõiguta. Nali naljaks, kusi kaljaks. Ostsin endale koha põrandamatil, sest pikali olles on lihtsam kannatada. Kuigi terve 5-6 tunnise teekonna vältel on süda paha, ei ole vähemalt okserallit. Joppas. 

Nüüd mängime äraarvamismängu: kas Johanna (või üldse keegi teine) sai endale uue pileti? 

Kui vastasid "ei", siis oli sul õigus. 

Kuna olin juba praamil, ei tundunud see eriti oluline. Oh boy was I wrong.

Senine asjade kulg ei tundugi nii halb. Olin lihtsalt väsinud, süda oli paha ja kõht tühi. Kui ise parajasti selles olukorras pole, siis tundub jumala norm värk. Aga just nende kolme faktori tõttu oli edasine sündmuste käik eriti kurnav.

Lisaks paadisõidule olin bookinud ka koha transfer bussil Padang Baist Ubudisse. Siinkohal muutubki pileti olemasolu äärimselt oluliseks. 

Praamilt väljudes sajab paduvihma. Sadamas ootab hunnikus autojuhte, kes kõik üksteisest üle karjuvad ja üritavad kuidagi kliente saada. Üritan leida kedagi firmast Semaya, et saada oma bussile. Lõpuks jõuangi ühe noormeheni, kes ainult karjub "SEMAYA, SEMAYA". Tema juures seisab juba kari valgeid inimesi. Must be the right guy. Muidugi küsib ta minult kohe piletit, mida mul pole ning sellepeale pistavad pooled juba seal ootavad inimesed karjuma, et neil pole ka. Okei, vähemalt ma pole selles sitas üksinda. 

Peagi juhtatakse kõik vaesed ilma piletita inimesed nende kontorisse, mis on juba suletud. Jääme vihma kätte ootama, et kohalik asjapulk tuleks ja olukorra selgeks teeks. Iseenesest peaks lahendus lihtne olema. Kui ostad pileti, kirjutatakse sellele su nimi ja sihtkoht, ning sellest piletist jääb koopia ka kontorisse alles. Seega tuleks lihtsalt helistada Gili Airi kontorisse ja hakata nimesid kontrollima. 

Tähtis asjapulk jõuab lõpuks umbes pool tundi hiljem kohale. Selleks ajaks on ennast väga hästi üles kerinud üks minuga koos ootav venelanna, kes lihtsalt karjuma pistab. Ja ta ei lõpeta. Samal ajal kui teised üritavad rahulikult olukorda lahendada, tema lihtsalt karjub... ja karjub... ja ikka veel ta karjub. 

Tükk aega üritatakse saada ühendust Gili kontoriga, küll pole levi, küll ei võta keegi vastu ja küll katkeb kõne ära. Lõpuks, siis saabuvad kontorist mingid nimed. Mitte ükski nendest nimedest ei vasta kohalolijatele. Vaidleme siis edasi. Olen umbes 40 minutit kuulanud venelanna kisa ja üritanud koos ülejäänud rahvaga olukorda lahendada kui enam ei viitsi. Kell on palju, kõht on tühi, tahaks sööma ja magama. Kuna Ubudisse minejaid on täpselt autotäis otsustame nelja peale takso klappida. Aga kuna kell on üheksa õhtul on kauplemine võimatu ja enamus taksojuhid pakuvad ainult ulmelisi hindu. Lõpuks siis saame ühe härra nõusse ja nelja peale jagades ei tulegi hind kõige hullem.

Meist jäi veel umbes 4 inimest vaidlema ja vene proua kriiskama. 

Järgmisel hommikul vaatasin TripAdvisorist Semaya reviewsid ja on selge, et me polnud esimesed kellel jamasid oli. Firma skooriks on tervelt 1,5/5. 

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon