miks mulle saared ei meeldi

April 18, 2017

 Kellegi kohta, kelle enda perekonnanimi on Saar, on mul seoses erinevate saartega niiii palju jamasid olnud. Nendest jamadest lõviosa on seotud saartele saamise ja lahkumisega. Üldiselt kõikvõimalike paatide, laevade ja praamidega. Sellepoolest ei erinenud kuidagi ka Tais asuvad Koh Phangan, Koh Samui ja Koh Tao.

Põhjus miks ma sinna saartele üldse ronisin oli Koh Phanganil toimuv Full Moon Party (sellest juba järgmine kord). Saartele viib võrdlemisi suur katamaraan, seega võiks arvata, et on mõnus ja rahulik sõit. But oh no, honey. 

Kui esimesed kõrgemad lained vastu sõidukit lõid ja kogu katamaraan üles ja alla hüppas oli kõigil nalja nabani. Fast-forward umbes 40 minutit ja üle pooltel pardal viibivatest inimestest on halb olla. Mina muidugi nende seas. Kostub öökimist, teenindajad jagavad plastikkotte, kogu ruumi täidab selline mõnus okselehk. Ja sedasi järgmised 2-3 tundi. Hoolimata sellest, et lained on kõrged ja sõiduk aina hüppab ei vähenda kapten hoogu. Teate vast seda my parents aren't home meme. Vot tunduski, et kapteni piff viskas kõned peale ja nüüd kiiresti vaja kohale jõuda. Kui ma lõpuks kohale jõudsin oli mul aega umbes paar tundi enne pidu magada. Hetkeks oli tunne, et kogu vaev oli asjata ja mina people küll ei lähe. 

Paar päeva hiljem oli vaja Koh Phanganilt Koh Samuile liikuda. Minu õnneks läksime väiksema paadiga, mis sõitis rahulikult ja ei võbelenud üldse. Olin ennast enne paadile minekut hirmust nii üles kerinud, et pea käis ringi ja pidevalt oli tunne, et minestan ära. See muutis kogu asja füüsiliselt sada korda raskemaks.

Kaks saart kolmest vallutatud. Oli aeg minna edasi Koh Taole. Sadamas ootab minu vana sõber katamaraan. Seekord olin ennast paremini ettevalimstanud ja ostnud merehaigust ennetavad tabletid. Kuigi taaskord olin toorest hirmust ennast jälle haigeks mõelnud ja sees keeras juba eos. Sõit oli samasugune nagu eelmisel korral. Asi vist ikka pole kapteni prutas, vaid temas endas. Kuna seekord olin enne võtnud sisse tableti, siis jäi okseralli olemata. AGA. Mida ma ei teadnud oli see, et tabletid teevad tohutult uniseks. See oli hea täpselt nii kaua kuni ma laeval magada sain. Kui lõpuks kohale jõudsin ja oli vaja hotelli minna, olin mina üks väike pahur valge kogu. Oleks siis mõni probleem esinenud, siis ma vist oleks päris inetuid asju öelnud. Õnneks oli aga õhtu käes ja vajusin lihtsalt ilma söömata magama. Hommikul oli jälle hea olla.

Sõit tagasi maismaale oli tänu tabletile taas lihtsam. Kuna mul oli sadamast buss Bangkoki, siis möödus päev eriti valutult ja suuresti magades.

Note to self: järgmine kord lenda kohale.

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon