vietnam

June 27, 2017

Peale Taid liikusin edasi Vietnami. Sinna jäin ma järgnevaks kolmeks nädalaks. Kuigi alguses tundus, et kolmest nädalast täitsa piisab, siis kõikidest Kagu-Aasia juba külastatud riikidest on Vietnam esimene kuhu tagasi tahaks minna. Lihtsalt nii palju on veel näha ja teha. Hoolimata sellest, et alguses tundusid need kolm nädalat päris pikana, kadus aeg kuskile ikka ära. Muidugi tuleb arvestada ka seda, et ma ise olen parasjagu laisk ja vahepeal suutsin isegi haigeks jääda. Aga nüüd siin külmas Eestis olles vahetaks hea meelega terve nädala kasvõi ühe kuuma päeva vastu Vietnamis. 

Can you tell I'm totally in love?

Ei oskagi kohe põhjendada, miks just Vietnam mulle nii südamelähedaseks sai. Ise kahtlustan seda, et pärast paari kuud Aasias suutis Vietnam mind ikka šokeerida. Tekitas kohati lausa täielikku ebamugavust, mille taga oli enamasti loomade väärkohtlemine täiesti uuel tasemel. Kõige võikam näide sellest oleks kaks õnnetut konnakest, keda ma ühel turul nägema juhtusin. Konnadega oleks kõik suurepärane olnud, kui nende nahad poleks nende seljast maha tõmmatud ja nende kõrvale mäeks kuhjatud. Ma päris täpselt ei tea, kas konnad liigutasid veel sellepärast, et nad veel elus olid või olid need mingisugused surmajärgsed tõmblused, aga rõve oli igatahes.

Kuigi kohalikud tunduvad enamasti külmad (naeratamine ei ole nende leivanumbriks), siis just seal olid inimesed palju avatumad ja abivalmivad kui kusalgi mujal. Kuid neist juba lähemalt mõni teine kord. 

Olles nüüd juba kolm kuud tagasi kodus (shh, mul endal ka kurb) olen avastanud, et enamasti algavad mu reisijutud just sõnadega: "kui ma Vietnamis olin....".

 

Etteruttavalt ütlen ka ära, et päev, mil ma leidsin vegan pho, on üks mu elu kõige kaunemaid päevi. Kui mul ühtegi muud põhjust poleks, siis pho on reason enough, et ühte riiki armastada. 

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon