stressed out

August 28, 2017

 

Olles Kagu-Aasias reisinud juba mõnda aega olin ma kaootilise liiklusega juba ära harjunud. Seega ei arvanud ma, et Vietnam oleks kuidagi teistmoodi. Boy was I wrong.... Vietnami liiklus oli täiesti uus tase. Esimesel õhtul sööma jalutades kulus mul 5 minuti asemel 15, ainuüksi sellepärast, et ma lihtsalt ei julgenud üle tee minna. Igakord kui ma mõnes suuremas linnas teed ületasin hoidsin ma hinge kinni. Ei, see ei ole liialdus, ma reaalselt hoidsingi hinge kinni. Kui ma esimeselt pikemalt jalutuskäigult tagasi ööbimiskohta jõudsin tundsin ma, et olen reaalselt pinges. Sellises liikluses ellu jäämine võtab tohutult energiat. 

Tundub nagu puuduks sealses liikluses igasugune süsteem. Iga mats on enda eest väljas, ning kuna suurem osa inimesi sõidab rolleritega, siis pressitakse igast väiksemastki vahest ennast läbi. Jalakäijate jaoks ei peatu keegi, sõidetakse kas lihtsalt eest või tagant läbi. Tänaseni imestan, et mu varbad terveks jäid. Eriti pärast ühte põrgulikku ööd Hoi Anis (see oli nii hirmus, et vajab omaette postitust). Tee ületamisel puudub suurem vajadus enne vasakule ja/või paremale vaadata, lihtsalt tuleb otse minna ja kõik teised vaatavad ise kuidas sinu ümbert saavad. Antud teooriat ma ei testinud, kuid usun, et kui silmad kinni teed ületada on võimalik täiesti terveks jääda.

Olles omandanud mentaliteedi, et kõik lollused tuleb ära proovida tegin ma ühe sõidu ka rollertaksol. Tuleb tõdeda, et hirmul on SUURED silmad... ja hingamisraskused. Muidugi arvasin peale esimest korda, et rohkem seda jama ei sünni, aga muidugi ei mõelnud ma sellele kuidas Vietnamis asju aetakse. Nimelt on kohalikud maailmatasemel logistikud. Kui Eestis osta näiteks Tallinn-Tartu bussipilet juhtub järgmiseks see, et lähed bussijaama, istud bussi ja sõidad Tartusse ja ongi asi aetud. Vietnamis aga ei käi asjad nii lihtsalt. Esimene samm on tõsi küll sama, tuleb osta pilet, kuid sealt edasi lähevad asjad hulga keerulisemaks. Kui ostad näiteks hostelist pileti, pannakse sulle sinna kirja pick-up kellaaeg. Sinu ülesandeks on, siis selleks kellaajaks hosteli ees valmis olla. Mõni minut peale kokkulepitud kellaaega peaks kohale saabuma rolleril onu, kes siis su pileti üle vaatab ja peale võtab. Kui ma arvasin, et niisama rolleril sõitmine on hirmus, siis miski ei saanud mind selleks ettevalmistada, mis nüüd sündima hakkas. Lisaks hirmule ja halvale tasakaalule oli mul seekord kaasas ka mu 12kg kaaluv seljakott, mis tähendas seda, et mul polnud aimugi kuhu mu raskuskese just kadus. Ma lihtsalt hoidsin nii kõvasti kui suutsin ja lootsin, et mu seljakott mind rollerilt maha ei rebi. Lõpuks jõuan siis kuskile tänavanurgale, kus ootab juba terve hunnik segaduses näoga backpackereid, kes tahavad samuti bussi peale saada. Ja siis jääme me kõik ootama, ootame ja ootame ja ootame. Ning umbes kolm päeva hiljem saabub buss. Kõik istuvad bussi ja tundub, et nüüd ongi kõik hästi. Aga ei, see ei ole veel kõik. Mõne aja pärast buss peatub ja kõik kamandatakse maha. Ja siis ma jälle ootan. Ning lõpuks, umbes tund aega pärast hotelli pick-up aega, on kohal see päris õige buss. Noh ja siis järgnevad need ülejäänud Eestis tavapärased sammud, et istud bussi ja sõidad kohale. Vot kae süsteemi.

Please reload

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White Twitter Icon